Suurbritannia ja lumi

Helloo,

Mõtlesin, et panen veel enne suve kirja jutud talvest. Nimelt sellest, kuidas tervelt kolm korda sadas meil maha korralik lumi. Jah, see on siin väga harudane, tavaliset ühe korra talve jooksul näeb siin midagi lume sarnast, või lihtsalt sajab lörtsi-vihma. Olin sügisel täiesti kindel, et sel talvel ma lumest pääsen. Ometigi sadas siin nii korralikult lund,  et liikuda ei saanud ja koolid olid suletud. Kõik oli lumest häiritud, nagu õues sajaks pussnuge.

Kui ma siia saabusin, siis umbes kaks kuud tegime igal nädalavahetusel midagi ja siis kui me ei teinud, hingasin kergendatult, et saab puhata. Kuigi siin pole mul kunagi nii kiire olnud, kui Eestis, oli kõik algul nii uus ja palju oli näha ja see väsitas.
Siis tuli detsembris esimest korda lumi. Koolis ei käinud me selle pärast 2-3 päeva. Esimene kord oli muidugi kõik väga lahe. Oli tore puhkus ju mingi lambise lume pärast. Okei, no tegelt mitte nii tore, sest ega kodust kuskile ei saanud ja minu linnas (külas) pole midagi teha. Ja siis läkski elu igavaks, hakkasin igatsema neid aegu, kui pidevalt ringi sõitsime.

Silvana esimene lumi.

Kannan Bria talvesaapadi, sest ega mul endal siin pole juu.

Teine kord tuli lumi märtsi algul. Ja seda oli ikka korralikult. Maha sadas ta tohutult kiiresti ja kohe oli kõik ühistransport tühistatud. Mina olin siis Londonis ja tagasi ei saanud. Olin natuke šokis ja korraks tuli pisargi silmam, et mis edasi? Pidin siis helistama organisatsiooni juhile ja tema juurde esialgu ööseks jääma. Muidugi mulle väga ei meeldinud helistada. Helistasin siis ära ja sain teada kuidas ma tema juurde saan. Tegelikult oli seal kõik väga lihtne. Sildid ilusti näitasid, kust saab bussi- ja kust rongijaama. Pidin rongiga minema. Pileti ostmine oli nii lihtne, rong käis kogu aeg ja pileti ostmiseks lihtsalt tegin paar klõpsu ja tuligi teade, et pilet olemas. Õues oli muidugi jube külm ja rongi oodates võttis külm ikka korralikult ära. Melissa tuli mulle vastu, käisime Mäkist läbi ja sõitsime tema juurde. Tal oli kodus kaks väikest poissi kes olid nii toredad ja ma tegelikult lausa igatsen neid. Sõime ja ma natuke õppisin. Mul tegelikult olid kellaajad täiesti sassis. Igatahes läksin suhteliselt vara magama. Hommikul vaatasin kuidas tagasi koju saada. Bussid sõitsid, aga h ema saatis pildi maja eest. No kui ka bussiga Walesi saan, siis koju väga ei pääse. Põlvini lumi oli maha sadanud nii kiiresti ja sadu ei tahtnud lõppeda ka.

Leppisin olukorraga kiiresti ja jube kell kümme olin ma shoppamas. Ega ma kellaaegu ei vaaadand väga, poes olles avastasin, et kell alles kümne üheteist vahel ja mul oli tunne, et juba pool päeva läbi. Sellegi poolest oli poodides piisavalt rahvast, vastupidiselt Eestile.  Mulle meeldib varakult üleval olla ja tegutseda, nii et see polnud probleem. Keskus ise oli väike, aga piisavalt suur. Allahindlused olid, aga valisin endale kõige odavama poe Primarki, kus kulutasin kuskil 60€ ja tulin suure kotiga välja. Ma vist ei maininud, et mul polnud praktiliselt mingeid riideid kaasas, nii et ma vajasin hädasti midagi selga panemiseks, kuna külm oli. Ega tegelikult ma päriselt väga midagi ei vajandud endale juurde, sest kodus kapiuksed pressivad niigi ülekoormusest lahti. Shopata mulle siiski meeldib, nii et oligi hea põhjus selleks. Et pisut liigutada sisutasin oma päeva pisikese trenniga ja ka koolitööga. Koju minnes tegingi jõudu. Kui väikesed poisid koju tulid läksin ma nendega õue lumesõda mängima. Seal oli veel minust natuke nooremaid lapsi ja siis organisatsiooni juhi Melissa 5 aastane poeg. Ei olnud päris sulalumi, nii, et oli raske lumepalle teha, kuid ma siiski võtsin selle töö enda peale. Visata ma väga kedagi ei tahtnud ja olin väikse poisi lumepalli meister. Ega mul juu talveriideid üldse polnud ja hakkas päris külm. Tuppa minnes tehti ettepanek minna kelgutama. No ma ütlesin mitu korda, et oh ei mul nii külm, aga siiski lõpuks läksin.  Külm oli tõesti ja pikki silmi ootasin juba sooja tagasi saamist, kuid siiski ei kahetse, et ma seal käisin. Lõpuks olin Londonis kolm päeva lumevangis. Sõime õhtuti riisi koos kana ja/või juurviljadega. Nii hea oli ja nautisin neid juurvilju mida nad sõid. Hommkusööki otsides leidsin ühe müsli, mis tundus peale vaadates nagu kiirkaerahelbed. Aga maitse oli nii hea ja krõmpsus hamba all, nii et ostsin selle koju ka ning kavatsen kindalsti ka Eestisse osta.
Järgmisel ööl magasin 11 tundi ja no nii hea uni oli mul siin iga öö. Mõtlesin, et küll hommikul ärkan üles laste lärmi peale. Kell 8 korraks ärkasin ja magasin edasi. Enne kümmet olin üleval ja nii vaikne oli. Mõtlesin, et juu nad on ujumas, sest eelmisel päeval oli sellest juttu. Toast välja tulles olid kõik üleval, lihtsalt vaikselt, sest ma magasin. Ehhee, väga armas neist, aga nad poleks pidanud seda tegema. Algselt pidin sünnipäevale kaasa minema, aga siis ma ikka ei saanud kaasa minna. Käisime poodides, et leida sünnipäeva kinki. Pärast seda jäin ma veel poodlema. Ega tegelikult olid mul kõik poed eile läbi käidud, nii et otsustasin lõunat Wagamamas süüa. Õhtul käisin veel kinos. Pilet oli 6 ja mõtlesin, et no ostaks väikse popcorni ka. See oli nii jube - soolane, kallis ja liiga suur. Võtsin selle kaasa ja sõin seda pärast mitu päeva :D. Lõpuks otsustas hakkata lumi ka vaikselt sulama (loe: ei sadanud enam juurde). Saime vaikselt hakkata mõtlma kuidas tagasi saada. Ega ma eriti lahkuda ei tahtnud, tundsin end seal väga hästi. H pere tütar oli ka Londonis ja siis ta mõtles, et on lihtsam kui saame koos tema koju Bristoli sõita. Tegelikult ei muutnud see midagi, oleksin sama hästi võinud bussi Walesi võtta päev hiljem. Igatahes pühapäeval pidin sõitma siis Bristoli. Tol päeval käisime perekondlikul pühapäeva lõunasöögil. Melissa mehe venna juures. Nii tore oli ja kõik olid hästi sõbralikud ja rääkisid minuga juttu. Briti traditsiooniline pühapäeva lõuna/õhtusöök meeldib mulle ka väga. Pealekauba oli seal majas nii soe, et sai särgi väel olla. Hubase majaga saab mind kergesti ära võluda, ehee. Selline huvitav asi mis Melissa abikaasa ema, kes on ka pärit Walesist, rääkis, kui ütlesin, et mul väga sõpru pole ja ma tahaks palju näha ja igal pool käia. Ta ütles, et ega Walesi inimesed ongi sellised, et tahavad alati koju tagasi tulla, ei taha kuskile väga minna. Ma tunnen nende inimeste suhtes sama moodi.
Järgmisel päeval tuligi siis võtta buss Bristoli. Meilssa viskas mind lennujaama ära, kust pidi minema buss. Nii kahju oli lahkuda, kuigi loodad, et varsti näeme jälle siis pigem oli see juu hüvastijätt. Vähemalt oli mul tore koos nendega. 20 minutit oli bussi väljumiseni aega ja siis proovisin leida üles peatust kust mu buss väljub. Kuna eelmises lennujaamas vaatasin, et bussi leidmine pole üldse raske, siis lootsin, et siin on sama. Igatahes olin ma täiesti kindel, et seda bussi ma ei leia. 1. Ma teadsin kuhu mul vaja minna, aga bussi ees oli kirjas kuhu buss sõidab. 2. Tabloodel oli kirjas hoopis bussi number ( juhul kui tablool ikka midagi oli) 3. Väljumiskohti oli nii palju ja osadel oli kirjas, et reisijaid siit peale ei võeta, vaid on lihtsalt bussi peatumise koht. Segadust oli palju  ja nii raske oli leida õiget kohta. Jooksin ühele poole, teisele poole ja 20 minutist ei tundunud piisavat või oli siis seda liiga palju. 5 minutit enne mu bussi väljumise aega jõudis kohale mingi buss, jooksin siis sinna ja no ongi minu buss. Hunnik inimesi ootas seal ja tablool polnud midagi kirjas, kust pagana kohast nad teadsid siin kohas seda bussi oodata? Buss kulutas vähemalt 45 minutit kõikide lennujaama osade läbi sõitmiseks, tohutu lennujaam. Bristolisse jõudes olid Davide ja Bria just ka saabunud. Kõndisime läbi Bristoli pool tundi nende korterini. Kohver sai sel reisil nii palju vatti, pole kunagi vedanud seda nii pikki vahemaid ja veel igasugustel teedel. Järgmise toreda päeva veetsin ma Bristolis. Ilm oli nii soe. Jalutasin tohutult palju ja mul oli enda seltsis väga mõnus. Bristoli seinamaalingud on nii lahedad ja annavad edasi selle linna olemust väga hästi. Rongiga tagasi Walesi minnes oli nii imelik tunne ja üldse ei tahtnud sinna kohale jõuda. Walesis oli ikka lumi ja Blainas veel korralikult. Autode vahele olid kuhjatud lumehunnikud mis lõpuks vist umbes nädalaga ära sulasid. Aga no oota sa, umbes nädala pärast tuli see jälle ilusti maha. Mitte midagi teha ei saanud ja kool jäi ära. Liikuda kuskile ei saa, trenni teha ei saa. Ja olgem ausad, trenn ongi mu elu siin, sest vaba aega on nii palju. Mõtlen siis selle peale, et kui Eestisse tagasi lähen siis mul enam üldse pole aega selle jaoks. See paneb veel rohkem trenni tegema, hahah. Lund oli jälle kuskil 10 cm ja ma surin igavusse ning lootsin, et esmaspäeval on kool. Teadsingi seda kuni kella 7.15- ni hommikul, kui ma end välja minekuks valmis olin seadnud. Siis sain teada, et kooli ikkagi ei ole. Chillisin siis niisama kell seitse hommikul. Tegin trenni, tegin kooki, vaatasin filmi... Peale lõunat hakkas lumi  ära ka sulama juba, nii, et paari päevaga oli see jälle kadunud. 

Peale õhtust ja öist lume sadu, oli selline tulemus hommikul.

Teisel päeval H isa proovimas autot välja kaevata.

Selline roheline lind lendas Londonis ajas, ei pidanud papakoi olema..

Bristolisse jõudes oli täiesti kevad ja Walesis olevast lumest pole vihjetki.

Bristol on täis selliseid uhkeid maalinguid.

Mind häirib see lumi siin nii väga, trennid jäävad ära, ise trenni tegemise võimalused on piiratud. Okei trenn ei ole juu elu?!? Nagu ma mainisin, siis ega mul väga palju muud siin teha pole, kõik asjad ja tegevused, mis vaja teha on, on Eestis. Isegi kodus koristada pole midagi, enda väikese toaga saan ilusti hakkama ja kogu elamisele ei hakka kätt külge panema. 

Nii ma siis tiksungi siin ja need hetked panevadki kodu igatsema. Muidugi on ka hetki, kus mõtlen, et võiks küll siia jäädagi. 

Tegelikult ei ole lumi siin üldse tavaline ja ma olin kindel, et ma siin seda ei näe. Lumi on siin mägede vahel ohtlik ka, Eestis pannakse juu kohe talvekummid alla, aga siin ei teata sellest midagi. Ega ka muid lumetõrje vahendeid siin pole. Aga lund oli tõesti omajagu.