Hey!
Kuidas läheb? Kõige tüüpilisem ja nõmedam, tavalisem küsimus siin.
Tegelikult kirjutan natuke oma jõuludest, mis saime veta imelisel Šotimaal.
Laupäeva hommikul kell viis tõusime, et hakata sõitma Šotimaale, kus elab host pere kõige vanem tütar. Tee sinna oli 900 km. Sõitma hakkasime umbes pool kuus hommikul. Teel tegime peatuse, et süüa hommikust. Ma ostin endale putru, aga Eesti on puder maitselt ja välja nägemiselt ikka alati parem.
Autos istusin ma akna all ja pool teed suhteliselt magasin. Silvana istus keskel ja tundin kohe kui rahulolematu ta selle pärast oli. Pärast, kui kohale jõudsime, ta ka veel vingus, et ma sain jah magada, sest istusin akna all. Nagu see oleks minu süü, et ma lihtsalt istusin esimesena autosse. Terve reisi tundsin kuidas ta sellega rahul polnud. Ma ei tea üldse mida ta minust arvab. Tundub nagu me väga ei klapiks. Vahetevahel on tore, aga no ma ei tea. Alati kui tere või head aega ütlen, siis ta vaikselt ütleb midagi vastu ja ise esimesena väga ei ütle. Vestlust ta ka ei alusta. Ja ta oleks nagu minuga kuri. Me oleme lihtsalt suhteliselt erinevad inimesed, aga no ma kipun tihti asju üle ka mõtlema.
Peatusi tegime üldse palju ja mitte ainult korraks. Kui viiest hakkasime sõitma, siis oleksime pidanud kuskil kella 2-st kohal olema, aga me jõudsime kell 7 õhtul vist. Jällegi, ma üldse ei teadnud, kuhu me täpsemalt läheme. Kui kohale jõudsime, sõime kohe hiina toitu. Ma olin päris näljane ikka, sest polnud eriti midagi söönud päeval.
Koht. kuhu tulime, polnud tütre, vaid mingi ta sõbra maja ja me kõik valvasime ühte kassi. Pere ise oli Alpidesse sõitnud ja meie saime jõulud seal veete. Maja asukoht oli imeline. Köögist oli vaade merele. Maja oli väga ilus, mitte uus ja moderne, aga ikka kaasaegne ja ma väga nautisin seal olemist. Köök oli kindlasti mu lemmik koht. Seal oli väga mõnus toimetada ja nautida nõudepesumasina kasutamist, ahju ja elektripliidi kasutamist ning köögikappide puhtust ja söömist korralikult laua taga.
Magamistuba pidin õega jagama ja jällegi, me oleme väga erinevad. Ta magab tulega, mis minu jaoks on väga EI. Otsisin maja pealt välja väikese lambi ja üritasin võimalikult vähe seda tähele panna ning kasutasin kaasa võetud silmaklappe. Siis oskab ta veel luua korralagedust ja tema asjad sattusid tihti minu “tsooni” hahhaah. Ja veel on ta kogu aeg telefonis. Kui koos oleme ja head und ütleme ning ta enda tuppa läheb on ka edasi telefonis.
 |
| Ma muidugi paremat pilti teha ei osanud, aga selline vaade oli aknast. |
Järgmine päev oli 24 detsember ehk jõuluõhtu. Hommikul sõime taas traditsioonilist Briti toitu ja ka mingit nagu verikäkki. Eestis müüdav on teistsuguse maitsega ja ma teen seda paremini ka. Tegin kiiresti šokolaadi-toorjuustu koogi valmis. Pere ütles enne, et saan seda pärast teha, et pragu pole aega. See ongi imelik, et kui midagi teha, on neil selleks palju aega vaja. Ma lihtsalt hoo pealt võin asjad ära teha. Pärast nad veel küsisid, et kuidas ma selle juba valmis teha jõudsin. Peale seda läksime tütre ühe teise sõbra majja, kelle kassi ta samuti toitis (algul me vist pidimegi jõulude ajal seal olema). Läksime sinna ja ma oli nii segaduses. Seal polnud levi ja ma ei teadnud miks me seal istume. Igatahes olid osad vist jõusaalis (vist) ja me ootasime millal kirikusse minna. Algul tekitas mulle kõik see passimine masendust. Olen harjunud tegema sada asja päevaga ja kümmet asja korraga. Kella neljaks jalutasime kirikusse. Kiriku ees mängiti Šoti muusikat ja olid mehed seelikutega. Muideks kui sa oled päris Šotlane, siis sa ei kanna seal all aluspükse.... Kirik oli hästi armas pisike ja ilmselgelt selleks õhtuks liiga väike, sest rahvast oli umbes poole rohkem. Valmistusin siis umbes pooleteise tunni pikuseks mulaks. Aga me laulsime ja iga laulu vahel üks laps rääkis midagi, aga ma ei saanud aru, sest nad rääkisid nii vaikselt ja ma vist väga ei süvenenud ka. Kokku kestis kõik pool tundi. Jalutasime siis tagasi ja ootasin mis edasi hakkab saama. Hakkas pihta söögiorgija, õhtuks oli laud igasuguste snäkkidega kaetud ja kuuse alla olid kaks jõulukingi kotti. Tütred ütlesid, et
hakkame neid avama ja ema jagas kõigile kingitusi.
Kingijagamisel oli kolm raudi ja peale igat avasid kõik ükshaaval oma kingi
ning teised vaatasid pealt. Välja arvatud viimane kink, mida avati mitu ringi, sest
see oli jõulusokk, kus sees oli igast staffi. Igatahes, mis ma siis sain? Esiteks said kõik pidžaamad. See oli väga armas, et ma sain öösärgi,
sest ema teadis, et mulle ei meeldi pikkade püksdega magada. Ma
ei ole kunagi aru saanud, miks peaks keegi tahtma magada pikkade riietega. Siin nüüd ma küll saan, sest toad on nii külmad. Igatahes oli see väga armas temast ja ma olen väga rahul sellega.
Siis said kõik ühe raamatu. Ma sain raamatu, kuhu saan retspete
kirjutada ja see meelib mulle väga. Saab retseptid üles kirjutada, analüüsida ja hinnata ning raamatus on ümbrikud selleks. Mulle väga
meeldis. Selles sokis oli palju väikseid asju. Sain kaks piparkoogi
vormi, üks oli UK kujuga ja teine Walesi draakon ja kõige toredam on
see, et ma just ostsin selle ja näitasin veel uhkelt emale oma head
ostu. Pole hullu, eks siis loodetavasti keegi tuleb minuga järgmine
aasta Walesi draakoni kujulisi piparkooke tegema. Sain veel sokke,
meigi eemaldaja, meigisvammi, juuksesprei ja midagi võib-olla veel. Häid asju ikka oli õhtul ikka korralikut. Aga paljud söögid visati lihtsalt pärast ära ja ma ei sallli silma otsasgi toidu ära viskamist, kui see on täiesti kõlblik (okei jah kõike ei saa sälitdada). Koguaeg visatakse ära, aga samas polda ise nii rikkad ja öeldakse, et pole raha.
Pärast seda lõpetasime oma kaardimängu. Pärast
koju minnes vist mängisime kaarte, mida me iga päev tegime vabadel hetkedel. Okei, kõik vist mitte, isa ja Bria hakkasid homskes
toitu valmistama. Ma aitasin ka ja pärast valmistasin trühvleid.
 |
| Kirik seest. |
 |
| Kirik väljast |
 |
| Kohutav pilt, aga siin oleme oma uute pidžaamadega. |
Jõulupäev, 25 detsember. Tõusime ja soovisime “Merry Christmas”. Hommikuks söödi Pandorot, Itaalia kook, mille Silvy vanemad saatsid talle. Kui me shoppama paari päeva pärast läksime ostis Silvana selle koogi 11 peni eest ja Bria 2 peni eest Lidl-ist. Selline hinna vahe lihtsalt. Kook oli tegelikult päris hea, nägi välja nagu ainult sai, aga samas kohev, kuid maitselt polnud sai. Mina tegin endale hommikuks ahjuõunu. Peale seda avasime hunniku kinke. Kaheksa inimest ja igal ühel oli kink (või kaks) kõigile. Ja me avasime seda jälle sama moodi, et üks kink korraga. Vahepeal tegime pausi ja avasime edasi.
Ehk see on huvitav, mis ma sain ja mis ma kinkisin.
Ma sain: jõulupudungu sokid (arvaravasti Eestis väga keegi aru ei saa mida need sokid kujutavad) ja body shopi kätekreemi ja seebi (Silvana, õde). Dressid ja roosa kampsuni (h vanemad). Näomaski ja enne/peale meiki sprei (Ellie, h õde). Ühekordse fotoka ja pildi albumi (Alix, õde Šotimaalt). Rauast minu tähe ja väikese pildiraami, mida saab riputada (Bria, õde Bristolist). Väikese joogipudeli ja meigikoti (h vanaema).
Mina kinkisin Kõigile nende nimega piparkoogi ja minu tehtud šokolaadi trühvleid. Silvana sai Lumee valgustusega telefoni ümbrise. Elliele kinkisin Kailye huulepulga. Host emale teelusika taldriku ja isale kodu lauatennise. Briale kasti klaasiga mille peab täitma veinipudel korkidega. Vanamale Eesti magneti. Alixile ka Eesti magneti, sest ma ei saanud ta kinki enne jõule kätte ja veel Eesti šokolaadi. Peale seda tehti jälle edasi süüa ja ma koperdasin köögis ees ning tegin oma trühvlid lõpuni. Kell 2 sõime siis jõuludinnerit, ma ei saa aru miks seda nii kutsuti. Traditsiooniline Briti pühapäeva õhtusöök. Turkey koos igast asjadega - porgand, herned, mais, punane kapsas, pastinaak, kartul, selline muhvini moodi sai, rasvane ja õhuline, liha kaste (gravay) ja võib veel olla igast juurikaid.
 |
| mina suht kadunud |
26.detsembri hommikul mindi jõusaali. Ma sain seda teada just siis kui oma toast välja tulin, et 10 minuti pärast läheme. Kui ma oleksin kaasa läinud ei oleks ma hommikust süüa saanud. Tegin endale hommikusöögi ja millalgi hakkain piparkooke tegema. Muidugi just sellel ajal kui teised jõusaalist tagasi jõudsid, nii et võtsin kõik ruumi köögis ära, kui teised tahtsid endale lõunat hakkata valmistama. Enne õhtusööki käisime veel korraks väljas, aga ilm oli kohutav. Õhtul sõime jälle suurt sööki ja kõht oli punnis. Üldse kolm päeva sõime täiega ja pärast seda hakati tagasi tõmbama. Õhtu polnud midagi üllatavat, jälle mängisime kaarte. Vaadati ka TV-d, aga suures toas mulle väga olla ei meeldinud ja ma ei kannata lambiste sarjade vaatamist. Ma pigem olin köögis, seal oli ka diivan ja sealt oli ilus vaade merele ka.
27.detsembril läksime ühte šopingu keskusesse. Selline kallis koht oli ja riidepoed polnud just noortele. Keskuses olid veel köögitarvete poed ja igast gurmee toitu. Lõlunaks sõime briti hommikusöögi sarnast asja - ube, seeni, tomatit... veel verikäkki ning Bria tegi endale ja mulle bubble and squeak-i, mis on samuti Briti traditsiooniline toit. See peaks olema pühapäeva lõunasöök, mis seisneb praetud kartulis ja juurviljades (näeb välja nagu paks omlett või vormiroog) ja peale pannakse praemuna. Siis läksime koertega jalutama.
Õde on Šhotimaal erakoolis õpetaja. Kooli on tasuline (umbes £32000 summast aastas oli juttu olnud). Koolis saab tegeleda igasuguse spordiga. Kõik õpilased elavad seal koolis ja vaba päev on ainult puhapäev ning koju saab ainult ühel nädalavahetusel kuus. Kooli territoorium oli tohutu ja ka õe maja oli kooli territooriumil, samuti ta sõbra maja. Seal oli veel teisigi maju. Oli veel suur spordihall ja jõusaal ning ronimise ruum. Jõusaali kasutamiseks oli õpilastel kaart ja siis iga trenazööri juures oli ekraan kuhu panid kaardi sisse ja siis erkaan luges sinu seeriaid. Jõusaal väga suur polnud (väiksem kui Rapla oma, aga rohkem cardio tegemise trenazööre). Me jalutasime kooli territooriumil ringi ja see meenutas natuke Harry Potterit. Üks hoone oli ringi kujuline ja keskel oli muruplats, mille keskel kuusepuu ja ees mingi kivist asi millele said klotsiga pihta lüüa.
Õhtul sõime suppi ja mängisime jälle kaarte.
28. detsembri hommikul tõusin ja hakkasin hommikusööki tegema. Ja siis millalgi tuli ema ja ütles, et kas keegi on sulle öelnud, et me läheme kell 10 välja. No okei, selleni oli 15 minutit. Läksime randa jalutama. Nii tuuline ja külm oli. Tegin natuke pilte, aga raske on teha teistega koos jalutades. Rand oli ilus liivaga, aga vesi seal soojaks ei lähe ja ega suvel õhutemperatuur ka väga, ma arvan, eriti veel kui tuul ka on. Paljud inimesed jooksid ja jalutasid koertega. Läksime lõunat sööma, aga ma alles 2 tundi tagasi sõin hommikust, nii et ma võtsin ainult tee. Inglise tee piimaga. Pärast läksime Silvanaga Alixi juurde ja ootasime, millal saab spordikeskusesse minna, sest teised sõid just ning polnud valmis kohe minema. Vaatasime ühe animafilmi enne seda. Alix läks jõusaali ja me Silvanaga sulgpalli mängima. Terve spordikompleks oli meie päralt. Alix lihtsalt avas selle oma võtmega. Mitte mingit alarmi peal polnud, lihtsalt võtmega tegi lahti. Olime seal täiesti üksinda. Pärast kodus sõin ja siis sõin jälle ja mängisime kaarte. Tegelikul ma kogu aeg võitlesin oma eelmise postituse ülesse saamisega ka. See piltide paneks on nii jama ja võtab tohutu aja alati.
 |
| Mingis rannas |
 |
| Õed ja h ema. |
29.detsembril pidime koju sõitma, aga isa tahtis ühe päeva veel olla ja sõita koju 30.-dal, millal tal on sünnipäev.
Hommikul läksime shoppama, käisime mitmes kohas. Tegelikult sain ikka päris hea hinnag asju. Istusime pärast veel päris pikalt niisama kohvikus ja sõitsime ühe kindluse juurde koertega jalutama. Ma siis jooksin seal koos koertega oma päeva samme täis. Õhtul sõime jälle ja isa tegi nii hea sibulasupi. Aga ta tegi seda kodus nüüd veel ja pani rohkem pipart ning rikkus selle ära. Talle maitsevad väga maitseainerohked toidud. Mulle ka, aga mitte koguaeg. See supp oli see kord just nii hea selge maitsega ja kreemine, sest tegi seda blenderis, mis muutsi supi kohevamaks. Tegin veel õhtul isale sünnipäevaks kringli. Kõik läksid suht varakult magama, sest hommikul oli vaja varem tõusta.
 |
| Kindlus, kus koertega jaliutasime |
Hommikul läksin kohe ja panin kringli peale oma küünlad. Siis sai nalja ka. :DD Ma ei leidnud õhtul kuskilt tuhksuhkurt ja siis tegin seda uhmriga, et hommikul koogi peale panna. Tegelikult ma mäletasin, et kuskil nägin tuhksuhkurt, aga ei suutnud meenutada kus. Nägin seda hiljem külmikus ja olin rahul. Hommikul siis sõelusin seda koogi peale. Ja pagan küll, see oli sool. Isa sõi esimese tüki ja kiitis väga. Ma maitsen ja noo soolane tundub, ikka imelikult liiga soolane. Saan siis aru, et panin soola peale. Õnneks sool ei jää väga kinni, nii et kallasin lihtsalt kõik pealt ära ja uhmerdasun uuesti suhkrut peale. Isa ütles, selle peale, et ma mõtlesin, et ingi mingi salted caramelli täidis.
Hakkasime pool üheksa sõitma tagasi koju. Istusin autos koos emaga ees istmel. Kahel minusugusel oleks olnud okei seal istuda, aga koos host emaga üleliia mugav polnud, kuid samas ma ei maganud maha neid ilusaid vaateid. Hommikul oli nii ilus lumine. Meenutas Skandinaaviat, aga seal pole nii palju tühje alu. Väga nautisin seda. Koju jõudsime õhtul umbes kell üheksa. Isa oli nii väsinud, et läks kohe magama ja järgmisel päeval nägin teda alles kell 4. Okei, tegelikult ma käisin jõusaalis, sellepärast ei näinud varem.
 |
| Minu kringel soolaga |
 |
| Selline oli tee koju |
Head uut aastat!
-Annabel
bye
Kommentaarid
Postita kommentaar