Mul on vaheaeg.



mäge avastamas

Hei hei, kuidas läheb?

Mul on hetkel vaheaeg.
Vaheaeg algas reedel, viimane koolipäev oli neljapäeval. Selle puhul käisime õega (Silvanaga) koos kahe teise vahetusõpilasega bowlingut mängimas ja söömas.  Söögikohas oli jube hea kana mis oli kallis ka muidugi (u 15 euri). Nende tavaline toit on muidu chipsid, paneeritud kala ja herned purustatult või siis tervelt. Briti söögikohtades saad ka kõike muud liha koos chipsidega. Eestis on tavalised ahjukartulid toidu kõrval, siin on friikad. Mulle väga ei meeldi.

Silvy, Tom, Basti ja mina õhtusöögil.

Edasi läks vaheaeg kuidagi murelikuks ja tuli suht koduigatsus. Vaba aega oli kuidagi palju ja mul vaheajaks väga plaane polnud, sest pole eriti kedagi kellega midagi teha oleks. Ega ma ei teadnud ka mida teha võiks. Lisaks oli mul pühapäeval mäng ja ma ei teadnud kuidas sinna saan, alles mängupäeva hommikul asi lahenes. Kõigepealt reedel ütles isa, et pean treeneri isale (tiimi manager) kirjutama ja küsima, kas saan temaga mängule. Järgmisel hommikul kohe tegin seda, kuigi üldse ei taha nii küsida. Vastust ma ei saanud ja väga ei imestanud ka selle üle, sest ka mu host isa on mitmeid kordi vaeva näinud mu kellegi auto peale sebimisega. Kahel korral olen treeneri isaga saanud. Seekord host isa palus, et ma ise isiklikult küsiksin. Vastust ma ei saanud ja ei imesta ka selle üle. Mul on tunne, et ta arvab, et ma üldse inglise keelt ei räägi. Suhtlemine on üldse kuidagi imelik, sest kui mu Eesti tiimi treener üritas siinse tiimiga kontakteeruda enne mu saabumist, siis oli see ka lootusetu. igal juhul ütlesin siis isale, et ma ei ole vastust saanud ja ta kirjutas ise.

Oli juba laupäev ja jälle kuidagi aega nii palju ning midagi erilist ei teinud sel päeval. Mulle ei meeldi asjatud päevad ja niisama tiksumine. Kell 12 sõitsime Cardiffi ja siis oli meil Silvanaga 2 tundi aega midagi teha. 15 minutit kõndisime kesklinna, siis võtsime Starbucsist joogid ning Silvana tahtsis istuda seal ja ära juua, aga ta on nii aeglane mistõttu meil kulus selle peale jube palju aega. Siis läksime paari poodi ning juba pidimegi auto juurde tagasi kiirustama, et minna host õele, kes oli ülikoolist jõudnud, tätoveeringut tegema. Sinna jõudes saime teada, et ainult üks inimene võib kaasa tulla, mistõttu sõitsime me isaga tagasi kesklinna. Jälle autost poodide juurde saamiseks läks 15 minutit, kui Silvana tempoga minna. Minu ja mu õe toidueelistused on nii erinevad aga saime ikkagi midagi hamba alla ja pidime jälle tagasi autosse kiirustama, et hostõele ja emale tätoka salongi järgi  minna ning koju sõita. 
Kuna ma päeval midagi väga ei teinud olin õhtul suhteliselt kurb nagu reedelki. Õhtul olin kuidagi segaduses ja võibolla et mõtlesin väga üle. Käisime jõusaalis ja ema tegi kohe peale seda süüa, aga ma ei tahtnud kohe süüa ja siis tundsin end halvasti, et hiljem sõin. Kuigi ma ei tea kas sellest probleem oli, aga ema üles, et toit jahtub ära hiljem. Laupäeval olin väga mures mängu pärast, sest ma ei tahtnud puududa, aga ei teadnud kuidas ma sinna saan. Tundsin end nii üksinda, sest mul pole kedagi kes mind sinna viiks ja nagu kedagi ei huvitaks ka (ma ainult tundsin nii). Oleks mu pere siin nad ju viiksid mind, aga host perel seda kohustust pole, et mind 70 km sõidutada ja oma päev ära raisata. Kirjutasin tiimi gruppi ka, aga keegi ei reageerinud. Ma ei tea kas keegi ei saa peale võtta või ei taha. Isa õhtul ütles, et treenri isa ei saa peale võtta, sest muidu nad peaksid kahe autoga minema (treener, treeneri isa ehk manager ja peale selle mängib tiimis veel treeneri õde ja kaasa tuleb ka treeneri ema). Nii et nad ei saanud aidata. Olin väga tujust ära ja mõtlesin juba, et ei saagi minna. Kuid siis kuskil 9 ajal helistas manager, et kell 11 nende juures oleksin. No voila. Nad on alati kahe autoga läinud ja ma olen mõelnud miks kahega, aga ega mina nende elu ei tea. Võib-olla tõesti nad tahtsid see kord ühe autoga kõik minna. Igatahes mina sain siis treeneri õega ja me võtsime veel ühe minuga sama vana tüdruku peale. Asi lahenes ja peale seda oli parem olla, kuigi mängus platsile ma ei saanud. Ei imesta ka. Pole ennast üldse tõestanud, kuigi ma tean, et olen suuteline mängima seal tiimis.

Esmaspäeval-teisipäeval käisin niisama jalkat naaberlinnas mängimas. Sinna minek võtab kokku max 30 minutit, nii et päris norm. Bussipeatusesse on mul kodust 1 minut. Stata ise on mu lemmik, sest seda ümbritseb aed ja aia all servas on puust plaat, millega saab hästi seinasöötu teha või mida iganes sa suudad välja mõelda. Peale selle ei pea pallil järel teises maailma otsas käima, sest aia taga on teerada ja seda ümbritseb veel kõrge aed. Ainus jama on see, et mul on üks pall mis on ka katki.  
Staadion ja taga paistab spordikeskus, kahjuks ilusad mäed on kaadri taga.




Teisipäeva õhtul sõitsime Bristoli, sest host vanemate tütrel Brial oli sünnipäev. Käisime söömas ja pärast sõime kodus minu tehtud kooki. Söögikoht oli väga lahe ja ma ausalt tahan sinna veeel minna. Nagu hiinakates saad tellida laua peale erinevaid asju mida kõik saavad võtta, aga mitte hiinakaid. Sai mingi kartulit, lillkapsast, mingit liha ja igasuguseid selliseid asju. Kõik olid väga head, ma proovisin esimest korda merekarpi, ei olnudki nii paha, aga ma arvan ma süüa teda rohkem väga ei soovi. Sööd nagu elusolendit.
Laua otsas Bria, paremal tema elukaaslane, isa ja mina, Vasakul ema, host õde Ellie ja Silvy.
Selline toit.
Bristol ise on väga ilus ja need tänava maalingud tänavatel on nii coolid.

Kolmapäeval oli hommikul inglise keele tund ja peale seda tegelesin arvutis oma asjadega ja õppisin. Õhtul läksin trenni. Pidin jälle bussiga minema. Eelmisel kolmapäeval viis isa mind kõrval linna bussile, nüüd läksin oma linnast ja pidin kõrval linnas üle poole tunni järgmist bussi ootama. Vaatasin natuke linna peal ringi ja avastasin mõne huvitava poe, kuhu minna, kui jälle bussi ootama pean. Eelmine kord kui bussi ootasin tuli minuga mingi naine rääkima, kes koristas niisama prügi maast ja oli minu jaoks tüütu. See kord tuli mingi mees kellel oli silm sinine. Soovis ikka palju edu ja pläras igast, et sai eile peksa ja talle Wales ei meeldi sellepärast.
Jalgpalli koha pealt olen nagu tähele pannud, et siin on nad kuidagi teravamad. Ei maga nagu eestlased ja ei lülita  end mängust välja.  Kui näiteks õppisime trikke siis pärast mängus prooviti kohe  neid kasutada. Ma siiani kardan 1 vs 1 olukorda ja magan trennis.

Neljapäeal ronisin mäe otsa, mis on mu kodu kõrval. See ronimine oli teistsugune kui eelmisel korral, sest teerada ees polnud. Algul ronisin kivide pealt, sest see mägi oli väga kivine, nagu suured kivikillud. Pärast puhmaste pealt, vahepeal läks päris järsuks ja kui alla tulin siis mõtlesin, et vist jäängi siia, olen üksi ka ja keegi ei saa aidata. Igatahes sain alla, aga jalad olid läbimärjad. Kuivast maapinnasest võib siin ainult unistada. Enne seda veel nägin hobust, kes polnud kuskil aias ja tundus näljane, tahtsis mind ära süüa nagu. Näksad igast mu asju.
Hobune kelle leidsin.
Mäe tipp kuhu ronisin.
Sellised kivid olid kus pealt tuli ronida.
Minu küla ja tagapool paisatb ka linn Brynmawr

Nüüd olen juba kaks kuud siin olnud. Mulle endale tundub, et keel üldse ei arene. Tegelikult areneb küll, aga ma ootasin kiiremat arengut. Veel ei meeldi mulle kui öeldakse tere ja siis küsitakse kuidas läheb või kas kõik hästi? Mis siis saab kui ma vastan, et ei ole? Selline mööda minnes küsimus. Aga no näiteks sõna lovely hakkab selgeks saama, et millal seda kasutada ja mida see siis tähendab ikkagi.
Sõpru kellega midagi teha praktiliselt pole. Kuna ma olen nii tagasihoidlik, siis ma ju väga ei suhtle inimestega ka ja suhtlemine aitaks kaasa keele arengule. UK-s on inimesed kohati nagu eestlased, ei tule ise rääkima, aga samas neid sa ikka huvitad. Mina pole sellist tüüpi kes ise läheks rääkima, nii et mul on raske. Muidu nagu perega rääkides probleemi pole, kuid tihti jääb sõnu puudu. Algul ei julgenudki väga rääkida, aga nüüd nagu tahaks, aga sõnu ei tea. Perega on muidu kõik okei, aga ikka igatsen oma pere. Näiteks see, et keegi mind mängule ei vii ja trennidesse olen ka pidanud bussiga minema, aga selleks pean nii palju varem kodist lahkuma. Trennid pole tegelt nii suur probleem, aga mängudele saamine on jama. Elame selles mõttes halva kohapeal tegelt, kui elaksime seal linnas kus kool on,  oleks palju kergem kõik. Oleks kergem igale poole saada ja saaks olla koolist sõpru kellega midagi teha. Blainas on ka noori, aga ma ei lähe nendega niisama rääkima juu, kui tänaval näen. 
Tegelikult mul poleks sõpru väga raske leida. Mul on jalkatiim, kus on minu vanuseid kuskil 5 tüdrukut vähemalt, koolis muidugi saan klassi poistega chillida ja Cardiff City tüdrukute tiimiga käisin Briminghamsi turniiril. Nad kõik olid väga toredad ja ma võiksin nendega suhelda. Peaksin tulevikus veel nendega turniirile minema. Nii, et mul on küll inimesi kellaga ikka saaks sõprussuhteid luua, kui ma vaid ise rohkem avatum oleksin. Peale kahte kuud on raskemaks läinud, sest koduigatsust on rohkem ja vahest ikka mõtlen miks siin olen. Ootan isegi kooli, et jälle inimesi näha. Kuid seda varast ärkamist ma vihkan.

Olge mõnusad,
Bye bye!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Esimene nädal!

HELLOU!!!

Üle kuu aja juba siin - esimese kuu muljed